Menu

Ajalugu

Esimest korda on Kose-Uuemõisat kirjalikult mainitud 1341. aastal Nova Curia nime all.

1943. a. kevadel asutati Kose-Uuemõisas vaimse alaarenguga laste õpetamiseks Kosejõe Koolkodu.

Selle asutajaks oli Eesti üks esimesi tunnustatud defektolooge Hugo Valma. Lagunenud ja lõhutud maja kordategemine võttis aega.

Tänaseks on saanud sellest  õppeasutus erivajadustega lastele – Kosejõe Kool.

Kool on kandnud mitmeid erinevaid nimetusi:

1943 kuni 1959 Kosejõe Koolkodu;

1959 kuni 1963 Kosejõe Erirežiimiline Internaatkool;

1963 kuni 1992 Kosejõe Eriinternaatkool;

alates aastast 1992 Kosejõe Kool.

​​​​​​​

Mõisahoonet ümbritseb põlispuudega park, kus legendi järgi kaevati mõisproua sünnipäevakingiks ühe ööga valmis tiik, kus veesilma ehtisid vesiroosid. Tiigi kaldal oli aednikumaja koos kasvuhoonetega, millest on tänaseni säilinud romantilised varemed. 

​​​​​​​

​​​​​​​

Kose-Uuemõisa mõis on rajatud enne Jüriöö ülestõusu. Keskaegsete linnuste uurija A.Tuulse, viidates kroonik Russovi 1572. a andmetele, peab siin võimalikuks keskaegse kindlustatud mõisamaja olemasolu, mis on ka tõenäoline, sest vasallide ebakindlat seisukorda arvestades vajasid nad turvalisuse tagamiseks kivist elamuid. Mõis oma asendi tõttu sai rüüstamiste ja põletamiste ohvriks nii Liivi kui Põhjasõjas. Põhjasõda laastas Kose piirkonda nii tublisti, et normaalne elutegevus taastus siin tõenäoliselt 18. sajandi keskpaigaks. Mainitud ajaks oli rajatud varasest ehitusjärgust säilinud mõisamaja müüridele ning võlvitud keldriruumidele uus kivist härrastemaja.

18. sajandi lõpul kubermangu maamõõtja S. Dobermanni poolt koostatud mõisa topograafilises kirjelduses mainitakse järgmisi kiviehitisi: härrastemaja, valitsejamaja, tall-tõllakuur, ait, karjalaut, viinaköök, vesiveski. Mõisa ajaloost teame, et aastal 1850 ostis Kose-Uuemõisa Natalie von Uexküll, kelle ajal ehitati mitmed osaliselt praeguseni vaadeldavad mõisaehitised. Ühena esimestest alustati 1850.aastate algul härrastemaja rekonstrueerimisega. Olemasolevale hoonele lisati galeriide abil kahekorruselised tiibehitised, mis valmisid aastal 1856. Ehitustööd jätkusid hoone varemrajatud keskosas ja lõppesid tõenäoliselt 1850. aastate jooksul. Eeldatavasti peahoonega samaaegselt ehitati majast lõunasuunas kaks teenijatemaja.

19. sajandi teisel poolel kujundati mõisaansambli lääneosas park, ehitati kasvuhooneid, millest üks oli lillede jaoks ja teises kasvatati viinamarju. Kasvuhoone ette rajati tiik, mis kaevati valmis ühe ööga mõisaproua Tiesenhauseni rõõmuks. Legend jätab selgitamata, milline Tiesenhausen see oli ja millal see kõik toimus. Igatahes purskkaevuks olev vesineitsi pärineb Kose-Uuemõisa viimaste omanike Uexküllide ajast. 

​​​​​​​

​​​​​​​

Kose-Uuemõisa mõisa peahoone saal paikneb esimesel korrusel lõunapoolse galerii tagafassaadil. Saalis paikneb polükroomne pruunides ja kuldsetes toonides neorenessanss motiividega laemaaling 19. sajandist (seko), hammaslõikega karniis on kujundatud akantuslehtede, munavöö ja helmesnõõriga. Muinsuskaitse alla võetud kui omaaegne interjöörikujunduse oluline näide ja selles mõisas ainus allesjäänud laemaaling.​​​​​​​

1933. aastal moodustati Kose-Uuemõisa vanemliku hoolduseta jäänud tütarlaste kodu. Kosejõe Lastekodu oli puhtkristlik asutus, mis tegutses 1940. aastani, mil Nõukogude võim keelas Sisekomisjoni Seltsi tegevuse. Vahepeal seisis suur härrastemaja tühjana, siit käisid läbi sõjaväeosad ja maja lõhkusid kohalikud elanikud. 1943. aastast sai laste varjupaigast Kosejõe koolkodu ning seega on Kose-Uuemõisa härrastemaja olnud nii koduks kui kooliks hariduslike erivajadustega lastele Eestimaa mitmeist paigust ning siin on püütud neile pakkuda parimal viisil võimetekohast haridust, tööoskust ja -harjumust, toimetulekuoskusi igapäevaeluks ning ühiskonnas kehtivatele headele tavadele vastavaid kombeid.

Alates aastast 2002 tähistame kevadeti pargis ja mõisahoone treppidel mõisapäeva. Mõisapäeva korraldamine on omamoodi rituaal, mis aitab meeles pidada, et oleme mõisakool. See on kõiki mõisapäevalisi haarav mäng, mis pakub lusti ja õpetab ajalugu, sest aegade hämarusest ilmuvad kord aastas parki mõisahärra prouaga, virtinad, mõisavalitseja ja hulk muud mõisarahvast. Pealtvaatajaid kostitakse tantsu ja lauluga ning kui on olnud parem aasta, siis ka suupistetega.

Tekst 2004.a J. Vainu poolt koostatud voldikult «Kose-Uuemõisa mõis» , tekst ja fotod V.Saliste poolt 2008.a koostatud kogumikust «Kosejõe Kool 65»